Sportteipimine on kõige tavalisem teipimise tehinika, mis on kasutusel. Selleks kasutatakse tavaliselt kas jäika või pooljäika teipi, mis tavaliselt asetatakse probleemsele kohale sportimise või muu aktiivse tegevuse ajaks ja eemaldatakse sealt peale selle tegevuse lõppemist. Sporditeip on peamine aga mitte ainus vahend, mis on kasutusel sportlaste seas, et toestada liigeseid või vigastatud keha osi. Teip toestab ja aitab sportlasel pöörduda enda igapäevaste tegevuste juurde tagasi kiiremini. Oluline on enne teibi paigaldamist kindlasti hinnata, milleks teip paigaldatakse ja millist effekti temalt oodatakse. Kuna sporiditeip pakub nii füsioloogilist, biomehaanilist neurofüsioloogilist kui ka psühholiigilist tuge, siis ei tohiks ilma kõiki neid aspekte tõsiselt kaalumata kunagi teipi paigaldada. Valel eesmärgil või valesti paigaldatud sporditeip võib kasu asemel tuua kahju ning võib tekitada vigastusi või võimendada olemasolevat vigastust.


Erinevaid võimalusi, kus kasutada teipi:

  • hoiab paigal haavaplaastrit nagu tavaline side, aga fikseerib selle paremini
  • võimaldab tekitada vigastuskohale kompressiooni, mis ei lase tekkida paistetusel või kiirendab vigastuse poolt tekitatud eritiste eemaldamist
  • aitab toestada vigastatud kohta kas kuni lisa uuringu teosatamiseni või toetada vigastatud kohta raviprotseduuride vahel, et ei tekiks lisavigastust
  • aitab toestada vigastatud kudesid eriti ajal, kui sportlane peale vigastust pöördub tagasi treeningule
  • aitab peale vigastusest paranemist toetada vigastuse tõttu nõrgenenud kudesid ja vähendab sellega uue vigastuse tekkimise riski

Enne teipimisega alustamist on oluline teada vigastuse tekkimise mehaanikat. Sellest sõltub, kuidas teipimine toimub. Vigastused tuleks klassifitseerida esimese astme (kerge – ilma oluliste kahjustusteta), teise astme (keskmise tugevusega vigastus, kerged kudede kahjustused ja mõningane sidemet lütvus või vigastus) ja kolmanda astme (tugev või väga tugev vigastus, millega kaasneb kas osaline või täielik sidemete või lihaste rebend) vigastusteks. Kui me ei tea vigastuse astet, ei saa me täpselt planeerida teipimist. Me ei tea, kui tugevalt ja kui palju me peaksime vigastatud kohta fikseerima. Kui me fikseerime liiga tugevalt, ei saa vigastus paranema hakata, kui me fikseerime teibi liiga nõrgalt, ei parane viga saanud sidemed või lihased piisavalt, tekib sidemete või lihaste lõdvenemine ja see omakorda tekitab probleeme hiljem kas samas või mõnes teises kehaosas.

Igale vigastuse faasile on oma teipimine. Akuutses faasis peaks kasutama teipimist eemärgiga tekitada vigastatud kohale kompressioon, et vähendada turset. Taatumise teises faasis tuleks teipida, et piirata liigutusulatust, et vigastus ei suureneks ja kolmandas faasis peaks teipimine pakkuma fikseerivat ja toestavat elementi, aga ei tohiks piirata liikuvust.

Sportteipimise aluseks on teadmised anatoomiast ja biomehaanikast. Ilma nendeta ei ole võimalik sportteipi efektiivselt paigaldada. Peab teadma liigeste liikumise suundi ja liikuvusulatust. Selliste teadmiste olemalsolul saab teipi paigaldada algteeadmistega teipimisest ja improviseerida ilma, et see muutuks patsiendile ohtlikuks.

Sportteibi erinevad liigid: 

Elastseid sportteipe on hea paigaldada vigastuse esimsese faasis, et tekitada vigastud kohale kompressioon. Ning neid on hea kasutada nii öelda “ankrutena”, millelt algab spetsiifilise teibi paigaldamine.

Jäigad teibid on laia otstarbelised ja kasutatavad pea kõigis vigastuse faasides

Enne teipimist pea meeles:

  • olemas peaks olema diagnoos
  • peab teadma vigastuse teket ja seda, milline on selle vigastuse paranemise protsess
  • teipimine ei asenda kunagi ravi vaid on osa ravist
  • peab teadma spordiala spetsiifikat, millised on selle spordialaga kaasnevad ohud
  • peab teadma sportlase seisundit ja tema psüühikat – kui palju on tuge ta teibist vajab või ootab
  • peab kasutama õigeid teipe
  • MITTE KUNAGI EI TOHI TEIPIDA ILMA PÕHJUSETA

Voog. Tee ise koduleht!